Pauligi väärtusahel on pikk ja ulatub pea kõikjale üle maailma. Uuriti taimseid tooraineid: seemneid, õlisid ja maitsetaimi ning tera- ja köögivilju. Uuring aitab Pauligil saavutada seatud eesmärki - vähendada toidukadu 2030. aastaks poole võrra.
Kvaliteedinõuded võivad põhjustada söödava toidu eemaldamist toidutarneahelast
Toidukadu tähendab söödava toidu eemaldamist toidutarneahelast, kui seda ei kasutata söödana või mõne muu tootena, millel on kaubanduslik väärtus.
Kadu tekib toidu esmatootmises mitmel põhjusel. Saagikorje, hoiustamise ja transpordi käigus tooted kas eemaldatakse ahelast või saab nende kvaliteet kahjustada. Kvaliteedinõuete tõttu võib juhtuda, et toidutarneahelast eemaldatakse isegi söödav toit. Toidukao teine võimalik põhjus on turuolukord, eelkõige ületootmine.
„Selleks, et kadu vältida, on kohvi ja õlitaimede õigeaegne saagikoristus väga oluline,“ ütleb uuringu korraldaja Marja Roitto.
Paljud uuritud toorainetest transporditakse ladudesse ja sealt edasi tarneahelasse kuivade toodetena, mis tagab tavaliselt pika kõlblikkusaja. Taimsete toodete puhul on suur kõikumine saagi koguse ja kvaliteedi osas erinevate aastate saakide vahel tavaline.
„See ainulaadne uurimismaterjal aitab meil saada ülevaate sellest, kui suur on meie põhitoorainete võimalik kadu, mis on selle peamised põhjused ja kus on infolüngad. Nende tulemuste põhjal saame teha vajalikud uuringud ja kavandada meetmeid toidukao vähendamiseks Pauligi väärtusahelas,“ räägib Pauligi jätkusuutlikkuse direktor Lea Rankinen.
Vähe laiaulatuslikke toidukao uuringuid toidutarneahela varastes etappides riiklikul tasandil
„Laiaulatuslikke uuringuid toidukao kohta riiklikul tasandil on avaldatud vähe ja ei ole piisavalt infot kõigist toorainerühmadest,“ räägib Roitto.
„Nende rühmade hulka kuuluvad ka kohv, õlitaimed ning masinsõelutud kõrvitsaseemned.“
Teraviljade, taimeõlide ja teatud muude toorainete osas oli andmete geograafiline ulatus puudulik. Kao põhjused võivad olla seotud saagikorje ja töötlemisega, kuid arengumaades on probleeme ka näiteks puudulike hoiustamisvõimaluste, pikkade transpordivahemaade ja turuolukorraga. Tähtis on oskuste, tehniliste lahenduste ning kohaliku põllumajandustaristu arendamine.
„Väiketootjate toetamine ja koolitamine on põhiline meede esmatootmises tekkinud toidukao vähendamiseks,“ arvab Roitto.
Esmatootmises tekkinud kadude uurimises on ka väljakutseid. Roitto sõnul ei olnud alati selge, kas toidutarneahelast eemaldatud toit töödeldi jäätmetena või kasutati muul otstarbel.
Uuringutel põhinevaid teadmisi kadudest kohvitootmises on vähe
„Uuritud kohvioad ehk kohvimarjad on pärit Lõuna- ja Kesk-Ameerikast, Aafrikast ning Aasiast,“ ütleb Roitto.
Roheliste kohviubade aastane toodang on ligikaudu 10,5 miljonit tonni ja suure koguse tõttu oleks põhjust tegelikku kadu veelgi põhjalikumalt uurida. Suure osa kohvitootjatest moodustavad väikesed istandused, kus ka esmane saagitöötlemine toimub kohapeal.
„Isegi väike toorainekadu võib nendele istandustele olla arvestatav rahaline kaotus,“ märgib Roitto.
„Brasiilia teadlase Leônidas Carrijo Azevedo Melo hinnangul võib ligikaudu 10–30% kohvisaagist kohvitaimedelt maha kukkuda. Proovitakse korjata ka seda osa saagist, kuid nende ubade kvaliteet on kehvem,“ ütleb Riotto.
Enamasti saavad kohviuba katvatest marjaosadest jäätmed. Praegu otsitakse toitainerikastele kohvimarjadele ja oakestadele uusi kasutusvõimalusi näiteks jookides.
„Esmatootmise toidukao määratlus kohvimarju ja oakesti siiski ei hõlma, kuna neid ei peeta söödavaks toiduks.“
Tulemused avaldati Think Corneris 27. oktoobril 2021.
Lisateave:
Marja Roitto, +358 505 560 504, marja.roitto@helsinki.fi
Lea Rankinen, jätkusuutlikkuse direktor, Paulig, +358 415 394 609, lea.rankinen@paulig.com
